2008

And she wasn’t afraid but then, just at the very last minute something happened that changed everything. Because suddenly, at the very last minute she panicked. After a whole life of praying and predicting the end of the world, she panicked. And she panicked because she couldn’t decide whether or not to wear a hat.

And so when she died she went into the future in a panic with absolutely no idea of what would be next.

Laurie Anderson

2007

Surmakartuse põhjus võiks olla see, et minu üliväga väärtuslik mina kaob ära ja ma jään ilma iseendast. Kui ma kardan siis mul on hirm ja parem oleks kui mul hirmu poleks, sellepärast ma surmale ei mõtlegi ja elan nagu maailm kuuluks mulle. Minu mina on kõik mis mul on, isegi siis kui see on kaduv illusioon. Kui surm on minu minast lahtiütlemine, siis surm võtab ära minu valikuvõime, mina ongi see, kes justkui valib. Minu mina on ainuke, mis elule mingi mõtte võiks anda ja kui ma tunnistan, et mul tõepoolest ühtegi valikuvõimalust pole, tunnistan ma ka oma mina tarbetust. Kui mul ei oleks minu mina ei vaevleks ma ka elumõttekuse pärast. Ilma minata oleks lihtsam ja parem. Unamuno arvab, et me ei suuda end mõelda olematuna: „kui ma ei ole kõik ja igaveseks, siis mind nagu polekski olemas. Tahan olla vähemalt kogu mina ja olla see igavesest ajast igavesti.“ Mina on see kes loodab, teadmata, kas lootust üldse on.

Surm on paratamatu aga selle tunnistamine muudaks kogu üksikisiku maailmapildi mõtetuks. Moes on surmast mitte rääkida, surma nagu polekski, surm on tabu. Või nagu Camus kirjutab: teiste surmakogemus meid eriti ei veena. Surm on muutunud ebareaalseks, inimestel ei ole enam hinge, põhiline hinge eest hoolitseja kristlus on taandunud. Teadagi: usk on rahvale oopium. Aseainena täidavad inimesed oma aja tarbimisega. Meedia on meie uus pühakiri ja kümme käsku, ja loomulikult ei kuulu sinna maailma surm. Meil pole aegagi surmale mõelda. Elu on tehtud elamiseks mugavaks, seevastu suremiseks väga ebasobilikuks. Uus usk ei tõota meile rahu isegi pärast surma. Me ei mõtle surmale ja seega ei karda, seda hullem võib olla hirm, mis meid ühtäkki tabada võib. Jäävad variandid uputada ennast tarbimiskeerisesse, ja lasta endale dikteerida, mida ma just nüüd kõige rohkem vajan ja tahan, kes ma oled ja milline olema pean, millesse täna uskuda, ilma ise mõtlemata, justkui kestaks see igavesti; või teadvustada endale surma paratamatust ja leppida sellega, et elu ongi võlg, mille tuleb kunagi tagasi maksta, ning võtta sellelt nii palju kui annab ja kuniks jõudu jätkub. Elada sellepärast, et olen kord elama hakanud.

Hirmus on minu jaoks see, kuidas maailm koos teiste inimestega mööda vuhiseb aga mina ei tea, kas tahan kaasa minna või mitte. Kui lasengi ennast ühiskonnaga kaasa tõmmata, siis ei suuda ma enne oma surma enam ise hakkama saada, jään sellele samale maailmale ja inimestele jalgu, võib-olla siis tahan elada ja tegutseda aga ei jaksa enam. Surm iseenesest ei ole hirmus, valu, üksindus ja ennekõike võimetus on hirmsad. Mis loeb siis minu mina, kui ma ei suuda enam oma elu ka mitte näiliselt kontrollida. Kas teha ennast asendamatuks nagu soovitab Unamuno, et võiksin surra magusas haletsuses, sest mu surm tunduks ülekohtuna? Petrarca Augustinus nimetab Secretumis kuulsust tuuleõhuks rahva suus: kuulsus kestab küll üle surma kuid aeg võidutseb kuulsuse üle, igavik aja üle.

Elu- ja surmaorjus on üks ja see sama. Surm ei luba elada ja elu ei luba surra. Ainuke valik, mis mul on, on valik enesetapu ja minust mitte sõltuva surma vahel. Nii või teisiti on kõigil surm soojas, me võime ainult valida aja ja koha loomulikust surmast varem, kui seda soovime. Kui ma ei teadvustaks endale sellise valiku võimalust ja elaksin surmale mõtlemata, ei oleks mul ka seda valikut. See on siis ainuke vabadus, mis mul on, juhul kui ma sellepeale ainult mõtlen. Nii et mu suurim vabadus on ainult ühe mõtte kaugusel. Aga see peab olema kestev mõte, niivõrd kestev kui üks mõte olla saab, ilma et ta muutuks uskumuseks. Niisiis järjepidev kordamine ja ülemõtlemine. Rahu see vist ei too, rõõmu võib-olla, võib-olla ka mitte. Ainult teadmine, et oled oma ainukese valiku elus teinud, pakub lohutust.

2005

Teada saamiseks peab midagi uut tunnetama. Teadmine, mõistmine käib läbi isikliku tunnetuse. Kui ma olen midagi uut tundnud, tahan, et see saaks üldarusaadavaks, püüan seda väljendada, näiteks sõnastada. Tahan endast välja anda ja minna teise inimese sisse, muuta asi üldmõistetavaks. Sõnade abil me konstrueerime oma maailma aga see ongi ainult konstrueeritud maailm, ainult osa tegelikkusest.

Keel on abivahend tõlkimisel ühest mõistmisest teise, mille tulemus ei ole mitte teineteise mõistmine vaid arusaamine. Suhtlemine toimub läbi keele, kasutame keeli, et väljendada oma teadmisi, muudame oma kogemused teistele arusaadavaks. Näiteks sõnade tundmine muudab mulle mingi jutu arusaadavaks, ma viin nad kokku oma kogemustega. Ma saan jutust aru aga mõistan seda läbi enda omamoodi. Kui puudub ka üksmeel keele ja sõnade osas, siis ei teki ei mõistmist ega arusaamist, pole lootustki teise inimese sisse pugeda.

Meil peaks olema mingi ühisosa, millest alustada suhtlemist. Ma saan aru keskaegsest maalist, mis kujutab näiteks mõnda Piibli motiivi läbi keskaegsete sümbolite, sest ma loen sümbolite keelt ja saan neist mingisuguse info, mida võin edaspidi ära kasutada, näiteks tõlgendada seda mingisse muusse keelesüsteemi. Aga mõistan ma ainult enda kogemust seistes selle maali ees ja tundes midagi. Ma ei või olla kindel, et mõistan seda samamoodi kui inimesed, kes vaatasid sama maali 8 sajandit tagasi. Aja jooksul on inimkonna ühine teadvus ja kogemus tohutult kasvanud, mis paratamatult mõjutab minu suhtumist, ma vaatan asju teises kontekstis ja keskkonnas: ma olen osa oma ajast. Ainuüksi teaduste areng on jätnud minusse jälje. Hiliskeskaegne optika intromissiooni teooria järgi tähendab millegi nägemine otsest teadmiste ammutamist mõne välise maailma objekti kohta. Kuigi praegugi võib fraasi „ma näen“ fraasi „ma mõistan“ tähenduses kasutada, ei saa nende vahele võrdusmärki panna.

Mõistmiseks on vaja midagi enamat, mõistmine sünnib suhtlemise käigus. Kui võtaksin keskaegse maali sümboleid tühjadena ja täidaksin nad oma kogemuste ja teadmistega enda seisukohast ja praegusest kontekstist võiks tekkida mingisugune mõistmine aga see ei ole enam see mõistmine, mis tekkis kunstitöö ja vaataja vahel sajandeid tagasi

Anu Juuraku installatsioon „Mis tunne on surra?“ kõnetas publikut kaasaegses keeles. Vaatepilt ilus-kohmakalt tõmblevatest kombitsatest ja operatsioonilauast on kaasaegsele inimesele selgem ja mõistetavam, kui pilt ristilt maha võetud valumehest, sest ta on elulähedasem ja suhestub meie varasemate kogemustega reaalsest elust, samas kui valumehest on saanud üksnes kindla tähendusega sümbol. Mõlemad kuuluvad kahtlemata kategooria kunst alla, kuid üks esindab minevikku, teine meie oma aega. Meie aeg ongi kõik, mis meile kuulub, seega ei saa me ka mõista oma kontekstist ja loomulikust keskkonnast väljarebitud ajalugu ega selle kunsti muust seisukohast kui ainult enda omast.

Ometigi ei anna ka kaasaegne kunst meile vastuseid. Kunst jääb samuti vaid vahendiks nagu ükskõik milline keel, mille abil me proovime haarata tegelikkust kuid kätte saame ainult tükikese. Meie osaks jääb interpreteerida ja aimata kunstniku mõtet, lasta lahti kramplikust tähenduse otsimisest. Või siis kunstnikuna proovida väljendada oma ideed piisavalt arusaadavalt, ometigi nii, et mõte kaduma ei läheks. Arusaamine oleks nagu lõputu tõlgitsemiste jada, mis võiks kesta igavesti, ja mille liikumapanevaks jõuks on soov mõista. Arusaamine justkui viiks mõistmisele aina lähemale, selleni siiski jõudmata. Kui kõik oleks üheselt ja lõplikult arusaadav ei oleks vaja enam mõistmist, poleks suhtlemist ega armastamist, sest puuduks stiimul.

2004